Oli see alles huvitav kogemus.
Süstiti palju tuimastust ja paluti suu desinfitseeriva lahusega loputada. Kuna mul see suupool oli juba tuim, siis purskas veidi lahust juba põrandale. Kõkutasin omaette seal, et ups, maha läks.
Suur osa ajast kulus erinevate pakendite avamisele ja masina sättimisele. Üks masin ei töötanud, niisiis toodi kuskilt teine jne. Veel minu jaoks uus asi, mida prooviti, oli mingi veider silikoonist rõngas, mis pandi selleks, et suu oleks lahti. Dr. Ollema küsis, kas mul seda siis ei olnud, kui breketeid paigaldati. Ei olnud. See oli veider ja libises minema.
Ja siis hakkaski pihta. "Ma ainult skalpelliga katsun natuke, et kas valus pole.."
"Ei ole."
"Nojah, ma juba siin lõikasin lahti ka.."
Tore. Lõikas siis igemesse ava ja edasi hakkas puurimine. Ehitusplatsi tunne oli. See puurimine oli ikka räme. Tähendab, ei mingit valu, aga mega värin ja puur käib sisse, siis ettevaatlikult tagasi välja. Silme ees juba kujutasin neid keermeid oma lõualuus ette.. Siis keerati kruvi lõualuu sisse, nagu selle mutrivõtmega, millega a'la autol rehve vahetatakse.. (Kärri?) Kõik läks kenasti, ka röntgen tehti kohe, mis näitas, et kruvi on kenasti sirgelt täpselt keskel. Juhhei.
Siis võeti kurgulaest, hammaste kõrvalt igemeriba, et uuele hambale iget ehitada ja lisaks sellele paljastunud hambakaelale ka veits panna. See oli rõve. Vahepeal pandi tuimastust juurde, kuna mul oli tunne, et midagi nagu hakkaks tundma. Kui igemeriba oli käes, ütles doktor assistendile, et ära nüüd imuriga tule, muidu äkki kogemata imab selle ära sealt. Ilmselt on seda enne juhtunud.. Õnneks meil ei juhtunud :) Sellele kurgulaehaavale pandi peale mingi kate (plommimaterjal vist oli isegi, kui õigesti mäletan), mis pidi vastu pidama kuskil 24h (pidas 3h, esimese söömisega tuli kahjuks ära, aga niigi palju..).
Igeme õmblemine oli ka rõve. Midagi tunda polnud, aga näed, kuidas arst tõmbab pikkade tõmmetega niidi ja nõelaga.. Oojaa. Igatahes õmbles ta ülipeenikese niidiga ja väga korralikult.
Ja oligi kõik.
2h ei tohtinud süüa. Ega pärast seda ka söömine väga mõnus ei olnud. Mälusin vaid parema poolega ja nii palju, kui lõuad lahti käisid, kuna vasaku poole trauma andis ka teisele poole tunda. Rääkida ka eriti ei tahtnud, kuna ei saanud oma kõnet korralikult artikuleerida.
Valuvaigisteid võtsin nii vajaduse korral kui ka kohati profülaktilises mõttes. Ja antibiootikumikuur oli 7 päeva. Nädalaga olid valud möödas ja suu käis normaalselt lahti-kinni. Rääkida sai ka jälle normaalse diktsiooniga.
9 päeva hiljem pidi toimuma haavakontroll + õmbluste eemaldamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar